IBU Cup-i vitsad käes, olen mõned päevad Eestimaa talve nautinud – miks mitte … olud ei ole siin sugugi kehvad. Ilm kuiv ja temp treenimiseks enam-vähem norm. Otepää on sportlastest mõnusalt tühi (vähemalt suvise ajaga võrreldes). Näiteks tiiru võid igal hetkel paugutama minna ja sealt mitte kaugel on igati korralik 950m suusaring. Lausa väga hea. Seal valitsevad kindlasti paremad olud kui olid seda Ramsaus või Olosel. Noh pisikesi suusaässasid on vahest rajal paljuvõitu, aga hetkel teen neile veel massiga ära. Eveliga on juba keerulisem. Ta on ka mõned korrad Otil suuskamas käinud ja tundub päris terava jalaga olevat.
Vaikselt hakkab keha unustama ka kägarat Östersundis. Puus on juba peaaegu nagu tervel inimesel. Küünarnukk tahab pisut suusatades vingerpussi mängida (peaasjalikult kiirendustel) ja kerget valu anda, aga üldiselt laseb kõik vajaliku ära teha. Loodan, et see on möödanik. Olen käinud mõned korrad ka laskmas – kui mees ise mööda ei lase, siis üldjuhul märgid kukuvad … seega tundub, et relv üleliia kannatada ei saanud. Tuleb proovida veidi kuplialust korrigeerida, et võistlussituatsioonis verest välja ei lööks. Jätkame harjutamist.
Poisid-tüdrukud on samal ajal MK-karusellis päris häid sõite teinud. Eriti märkimisväärsed on Kristeli esitlused, aga minu arvates on Greete ka väga hea olnud. Ega mul kõige parem meel pole neid võistluseid TV-st vaadata, aga loodan, et peagi saan ka ise võimaluse MK punkte jahtida. Eks ma kevadel teadsin seda riski, mille võtan, kui teistega ühte jalga ei astu – esimese eksimiseni.
Veel paar päeva kodus ja siis suunaga Ridnauni ja Obertillach-sse, et seal IBU Cup-l vormikõverat tõsta. Eveli peab aga endiselt 950m ja heitlike ilmadega leppima.
