Ramsau laager on läbi saanud. Kolm nädalat müttamist – siia mahtus üks viiepäevane ja neli neljapäevast mikrotsüklit kogumahuga umbes 60 tundi puhast treeningaega. Piisavalt. Loomulikult lisandub siia hulgaliselt võimlemist ja tööd relvaga. Ma usun, et kokkuvõttes igati korralik laager – ja mis kõige tähtsam … loodan, et sai tehtud õigeid asju õiges mahus. Miks see üldse oluline on? Ramsau laagrit loetakse tihti „võtmelaagriks“, kus on võimalik kas siis väga palju häid tugevaid treeninguid teha või siis äsja alanud hooaeg kohe siin ära lõpetada. Üldiselt on nii, et siin kogutud väsimus on visa kontidest välja pugema – kui üldse välja poeb. Näis.
Alustuseks TÄNAN Kalmerit! Super vana, et mind punti võttis ja arvestas minuga justkui enda täieõigusliku treeninggrupi liikmega. Võttis mind vastu igati sõbralikult, abivalmilt ja erapooletult – ehk tuletas meelde, milline üks hea treener, kes soovib enda sportlastele parimaid tulemusi olema peab. See ongi hakanud juba meelest ära minema. Paraku!
Viimane nädal on siin jälle suvisemaks keeranud ja seega on olnud treeningkoormuseid mõnusam taluda. Minu laager oli üles ehitatud kasvava intensiivsusega, seega sai kolmel viimasel mikrotsüklil ka „teravamat“ tehtud. Meeldejäävaim on loomulikult traditsiooniline Pichli tõus, mida sellel aastal veidi pikendatud kujul tavapärase kolme tõusa asemel kaks korda võetud sai – pildil pulsi- ja kõrgusegraafik. Sisse tulid ka intensiivsed lõigud komplekstreeningutel, eesmärgiga tugevalt koormuselt täpselt lasta. Ütleme nii, et püsti õnnestus veidi paremini kui lamades. Lamades on mul üldse viimasel ajal probleeme olnud, aga õnneks Asko terav silm fikseeris vigu ja kiire mõistus genereeris ideid, milles võiks viga olla. Üritan puudused kõrvaldada ja Muonios olles juba parem olla. Vigade parandamiseks veidi aega veel on – MK hooaja alguseni on jäänud poolteist kuud.
Eelmise kirjutises küsis Matis minu ootuste lootuste kohta algaval hooajal. Loomulikult treenin ma selleks, et KIIREMINI SÕITA JA TÄPSEMALT LASTA. Ma sean endale sellised tunnetuslikud piirid, et oleksin väga rahul sprindi sõidukaotusega 1min tuuri. Annan endale aru, et see saab ideaalis toimuda minu jaoks soodsamatel (sobivama reljeefiga) kohtades nagu Hochfilzen, Anterselva, Nove Mesto ja Khantõ. Lihtsalt need profiilid on gramm kergemad ja minule paremini sõidetavad. Hea sõit oleks sõidukaotusega 1.15 ja rahule ei tahaks kuidagi jääda üle 1.30 kaotustega. Lasketiirus pean edu aluseks stabiilset suutlikust lasta 58sek-1min. Ei plaani ülemäära rabistama hakata ja ka uimerdamine ei tule kindlasti kasuks. Eks sõltub lamades laskmisest rohkem, kuna seal keerukam mahutada u. 30-32sec ajapiirangusse, seevastu püsti 25-28sec võiks olla jõukaohane küll. Aga lõplik tõde selgub lahkamisel e. kui võistlused pihta hakkavad. Kõige pealt pean üldse MK-dele peale saama. Kuna ma ei kuulu peatreeneri lemmik-treeninggruppi, siis ootab mind ees tõestamist küllaga, et üldse võistlustele kvalifitseeruda ja sealt mitte peale esimest komistamist hooaega lõppenuks pidada.
Ühel ilusal õhtupoolikul oskasime Askoga rootslastest olümpiavõitjatel ja maailmameistritel tuju korralikult ära rikkuda ja jala värisema panna. Uus mees pundis ja väga terava jalaga! Nimelt leidis aset meie tavapärane rutiine tiirutreening aga rootslaste üllatuseks ühines minuga üks blond poiss, kes nende kõrval paugutades märklaudadelt rohkelt valget värvi minema lasi. Aga pihta sai ta ka. See mees oli Eeri Vahtra. Igaljuhu peale esimest treeningut lubas ta kunagi joonele tulla ja mul selja prügiseks teha – näis)))))
Peale tugeva treeningkoormuse sain ma siit laagrist kenakesel hulgal toiduvalmistamise pädevust juurde. Peakokk Kalmer demonstreeris, kuidas 10 min toit tervele mansale valmis tehakse – näiteks makaroni/kartuliroog + sardellid + keedumuna. Point seisnes selles, et kogu kupatus pandi korraga potti keema ja siis erinevatel aegadel kougiti siis vastavalt kas munad või sardellid välja, et kauem kuuma vajavad asjad saaksid edasi potis podiseda. Idee pole paha. Mina aga suutsin meisterkokka üllatada sellega, kui panin pudru sisse rosinaid ja keetsin hommikumüsli pudruks – võlu peitus lihtsuses vist. (Pildil olev elukas pole jutuga seotud ja üleüldse laagri käigus loomad viga ei saanud).
Seekordse teksti viimased laused kirjutan juba kodus peale unenappi reisi ja siin tehtud lõunast uinakut. Eile lõunast hakkasime kodu poole veerema ja peale 24h autosõitu olen õnnelikult ja väsinult kodus. Ma ei varja, et olgu see Ramsau maastik ja treeningolud nii ilusad/head kui tahes olen väga rahul, et kodus olen.
Kodus olles võtan endale privileegi harjutada mitte üle 10h nädalas ja enne talve vajaminevad kodutööd ära teha. Sammuti üritan veel kohe-kohe algaval talvehooaja edukaks kulgemiseks endale häid toetajaid leida – kellel võiks juhuslikult olla häid ideid või mõtteid kust neid leida võiks, võtke aga julgelt ühendust priitviks[at]gmail.com.
