Uudised

Andke ainult tõuse!

Sprindipäev algas rahulikult, aga rahu lõppes siis kui jäin autoga ummikusse. Idanaabrid olid tee nii umbe ajanud ning soovisid ilmtingimata ennem staadionile jõuda. Hüppasin siis kilt enne statat autost välja ja kõmpisin nagu kaamel kohale. Ei tea, kas see jättis ka jalga väikse jälje enne võistlust? Järgmiseks ebameeldivaks üllatuseks oli see, et võistlustrassilt, oli välja roogitud kõik paremad seinad. Ainult 1 normaalne tõus ja ülejäänud aiult lausik. Mulle ei istunud see variant kuidagi. Rada valida ei saa ja võistlus on võistlus. Mis siis ikka. Pealelaskmine läks kiireks ja soojendus samuti. Varbad sain seekord pisut soojemaks kui eile, aga nüüd jäid sõrmed kuidagi kahtlaselt tuimaks enne starti. Tegin veel aktiivseid käteringe ning jätsin ehk pöörase helikopteri mulje, aga palju too ei aidanud. Jõudsin suurele laskumisele ning olin sunnitud nägu katma, aga tõmbasin sõrmed kohe rulli, sest tundsin kuidas tunnetus neist välja voolas. Tõusul olin omas elemendis, aga oh neid lamedaid… ei jaksa kohe ära kiruda. Esimeses tiirus võtsin rahulikult ning lasksin väga püüdlikult iga lasku. 0 oli käes! Teisel ringil jäin ühe poolaka taha rippuma, aga hiljem selgus, et oleks võinud vabalt oma teed minna. Lõpu poole üritasin kõige kiirema sappa karata, aga riskisin ka tiiru sisenemisega. Püsti lastes, tänasin veel taevast kui neljas lask alla tuli, sest see võis ikka paras napikas olla. Lõpuks sain 0-iga minema. Viimane ring, sujus kuni lameda osani, üsna talutavalt, aga siis algas agoonia. Mitte, et mul nii kohtuavalt valus või raske oleks olnud. Lihtsalt tunnetasin, et ma ei liigu lamedatel nii kiiresti kui vaja oleks. Kokkuvõtteks: lamedad sakivad sajaga! Ei ole mina nendega sina peal. Järelikult tuleb veel treenida ja õppida. Aga ometi puhas laskmine vedas mind täna välja. Laskmine oli ilus. Blackjack pole ka kehva.

Filed under: Sport

Peasponsor

Suursponsor

Sponsorid

Partnerid