Seljavalu on seljatatud. Võiks nii öelda küll, aga päris korras kõik veel pole. Teatud liigutustega annab pisut tunda, aga sellegi poolest on tervem tunne. Suurem tähelepanu kulub nüüd õigesti riietumisele. Kontiolahtis on külm. Eilsest kukkusid kraadid üsna madalale, nii et jätsin püssi koju ja läksin klassikat sõitma. Kõrvu kostus ainult vali kriuksumine, aga see-eest oli pidamine, nii et jaluta või mööda seina üles. Õhtul jälgisin ärevusega ilmaennustusi ning täna hommikul olin juba üsna kindel, et võistlust ei toimu. Kell 12.00 pidi tulema kohtunike otsus. Seni toimetasin tavapäraselt. Kohtunike otsus, oli pool tundi starti edasi lükata. Olukord muutus rahulikumaks ning kergelt oli isegi hea tunne, et start toimub. Ettevalmistused selleks olid ikkagi põhjalikud. Ma ei teagi mitu riidekihti mul kukil oli, aga maskid, sallid, teibid olid nr. 1 kohal – ja muidugi ekstra paksud sokid + saapakatted. Pealelaskmisega läks ikkagi kiireks ning soojendus jäi kuidagi poolikuks, nii et varbad jäid külmaks. Stardis oli soe sees ning sõiteski polnud viga. Esimene ring oli pundis rahulikum ka, seega kõri päris härma kohe ei tõmmanud. Esimeses tiirus lasin ühe mööda ning varupadruniga puterdasin sama kaua, kui oleks kasutanud 3 varu. Paksud kindad tegid peene näputöö keeruliseks. Teine ring sujus kuidagi kiirelt ja mõnuga. Reitel, aga tundsin külma ning kõrigi kiskus kähedaks. Varvastest parem ei räägigi – need olid juba alguses tundetud. Püsti tiirus kohmitsesin jälle kahe varupati kallal, aga alla nad tulid. Viimase ringiga jätsin seljataha: leeduka, hiinlase ja venelase – aga suusk oli ka hea. Tegelikult ei saanudki aru, et nii hullu külm oli. Laskmine polnud just kõige kaunim, aga sõit tundus mõnus. Varbad olid ikka jääs.
Filed under: Sport 
