Hea tunne on, sest musta mulla hooaeg on kohe, kohe läbi. Põhimõtteliselt ongi, sest nüüd võtan pisut rahulikumalt, enne kui Põhja-Soome lumelaagrisse sõidan. Viimane Ramsau laager möödus edukalt. Seekord sai plaanipäraselt liustikul suusatreeninguid ka tehtud. Minu treeningud ligi 3000m kõrgusel olid äärmiselt rahulikud, sest vastavalt sellele olid alumised treeningud intensiivsed. Huvitav oli see, et võrreldes septembri Ramsauga tundsin, et energia ei lõppegi. Enam ei olnud veremaiku ega rammestust, kuigi treeningud polnud põrmugi lihtsamad. Ju siis sain tugevamaks. Laagri lõpus tegin nii öelda testi ehk siis tavalist kontrolltreeningut. Ütleks, et päris hea oli ning see tulemus või tunne, tõestas et suvine ettevalmistus on hästi tehtud. Rohkem ma ei ütle midagi, sest talv on veel ees. Aga viimasest Ramsaust veel nii palju, et ilmad olid äärmiselt vaheldusrikkad. Ütleks nii, et esimese nädala sai veedetud veel üsna suvise soojuse käes ning kui saabus teine nädal, siis ilm muutus päevapealt talviseks. Üsna paks lumi sadas ka 1000m kõrgusel maha. See püsis mõne päeva. Aktiivsemad talvenautlejad sadasid juba slallinõlvadelt alla, kelgutajatest ja suusatajatest rääkimata. Üleval liustikul sai alguses suuski lõhutud, üsna kesistes tingimustes ning kui siis see lumi möllama hakkas, sai nagu jahukotis suusatatud. Lahe laager ja üldse suvinehooaeg oli. Nüüd on küll tükiks ajaks rullidest, jooksmisest ja muust mõõt täis. Tahaks nüüd tundrasse suusatama. Veel enam, on kasvanud võistlusnälg. Ei mäletagi enam nii suurt soovi starti tormata. Ei tea kas see on hea märk? Igatahes praegu saan mägedelaagrist kodus taastuda ning võistlusnälga kasvatada. Novembrist lähen Olosele, kus saab veel viimast lihvi anda. Kodus piinan veel jalgratast niikaua kuni ilmad lubavad 🙂
Filed under: Sport 
