Esmaspäeval algas kaua oodatud lumelaager Olosel. Oi kui suur isu oli jälle suuskadelt püssi lasta. Saaks ainult lumisele pinnale liuglema. Noh jah. Nagu te tähele olete pannud, siis on tänavune sügis tavapärasest soojem olnud. Nii on ka lapimaal. Siia, Olosele jõudes, ootas meid ees must maa, soojakraadid ja vihmasadu. Kunstlume rada on siiski olemas. See on umbes 2,8km pikk ning äärmiselt üle koormatud. Liiklus on siin nii suur, et põhimõtteliselt sõidame ühes pikas rongis. Tänu sellele muutuvad treeningud üsna närvilisteks tõmblemisteks, sest oma tempot hoida on võimatu. Tahad suusatada – istu rongis ja ole vait. Rahulikust suusklemisest võid ainult und näha. Üsna stressi tekitavad tingimused. Siiski, ma ei tee endale sellest s****t suurt numbrit. Olen lihtsalt rahul, et seegi olemas on, sest mujal pole sedagi. Muidugi kui vaadata ilmaennustusi, siis need küll tuju ei tõsta. Endiselt lubatakse sooja ja vihma. Head see sellele õnnetule rajale ei tõota. Juba selle mõne päevaga on selgelt näha kuidas vihm on lund päris palju ära söönud. Eks näis. Võib-olla kargame siin kõik immi järgmine nädal. Ma ei pabista – õnneks on tingimused kõigile võrdsed 🙂 Igasugused testvõistlused ja muu selline, on hetkel samuti suure küsimärgi all. Nii nukrat lumelaagrit ei mäletagi. 99. aasta Levi lumelaagris, oli samuti lume kriis, aga siis oli vähemalt külma. Väike raja jupp oli slallimäe otsa lükatud ning metsas leidus niipalju lundgi, et treenerid said meile klassikaraja kokku loopida. Väga omapärane oli, aga toimis.
Filed under: Sport 
