Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon

Selle hooaja 9. ja 10. kohaga olen täitnud Saksa koondise normi Hantõ MMiks (1xtop 8 või 2xtop 15). Pole paha. Üldse oli eile hea päev. Tiirus oli küll tuul, aga võtsin asja võrdlemisi ettevaatlikult ning märgid kukkusid. Suusarajal päris ei lennanud, aga häbenemiseks pole ka põhjust – sellel hooajal pole ma nii vähe sõidus kaotanud. Aga üleüldse võiks minu arvates kõik MK-d olla kas Hochfilzenis või Anterselvas, üle aasta ka Lahtis, Oslos ja Whistleris, võibolla ka Otepääl.
Et viimasel ajal on üsna palju “Armastust kolme apelsini vastu” vaadatud, oli hommikul seis üsna lõbus. Oleme tüdrukutega kolmekesi toas (mina, Sirli, Kristel) ning etendasime eelpoolmainitud teemal etüüdi “Relv raske kanda, viska relv maha…”. Õhtusöögi lauas jälle “vaatan mina, täpike tuleb. Ei ole täpike, inimene on! Ei ole inimene, naine hoopis. Ei ole naine, Saue on!” Enesetunne ei olnud tegelikult kõige parem, minu voodinaaber Sirli võitleb nohuga (hetkel jääb peale nohu) ja mina üritasin valimatute vahenditega neid pisikuid tõrjuda. Üllataval kombel läks pärast võistlus enesetunne paremaks.
Aga enda võimetesse ma siiski uskusin ning üldiselt olin või(s)tluseks valmis. Esimese ringi sõitsin mõistusega, sest siin võib haamer tulla väga ootamatult. Üritasin lihtsalt kiirust hoida. Palju nagu ei kaotanud, aga 50 naist olid veel kiiremad. Inetu lugu. Lamadestiiru väga optimistlikult ei tulnud, viimastel päevadel olin ikka trahve omajagu korjanud. Vaatlesin hoolega tuult ja kui seisuga enam-vähem rahule jäin, siis tulistasin. Ja näe, märgid kukkusid! Milline rõõm, kohe kivi langes südamelt.
Aga see oli alles algus. Seisu teadsin, sest tabloolt oli näha (mis tähendab, et Laura Spectorit võidan ainult 0,8 sekundit?). Aga vere maitset oli juba suus tunda… Sundisin ennast ikkagi reipalt liigutama, siinsel rajal on väga oluline kiirust üleval hoida, aerutama jäämist siin ei andestata. Pealegi, mida kiiremini sõita, seda kiiremini läbi saab. Püstitiirus oli jälle tuul. Võtsin ennast ühe suure prantslase selja taha, järsku võtab tuule kinni. Vist võttiski, sest üldiselt ohtu ei olnud. Viimast märki ikka natuke sihtisin, aga tasus ära.
Viimane ring oli agoonia ja rõõmu kombinatsioon. Õigemini oli rõõmu ainult esimesed sada meetrit, edasi oli agoonia. Iga natukese aja tagant lohutasid ennast, et “tubli Eveli, ainult 2km veel lõpuni”, “proovi see tõus ära kannatada, siis on laskumine”, “lõpp on juba näha”. Finiðis oli väga paha olla, aga hea meel oli ka. Ära tegin! Natuke inetu oli ainult, et muudkui tuli ja tuli seda rahvast veel minu ette;)
Ei olnud häda. Lasin ilusti, hooaja teine null ja suhteliselt õiges kohas, hooaja väiksem sõidukaotus ja parim koht. Need 0,1 sekundit oleks ju võinud kiiremini sõita, aga hetkel käib ka. Rajal väga reibast tunnet ei olnud, üsna selline töövõit.
Tänane teade oli teisest puust. Sõitsin mõistlikult, väikse varuga. Tiirus oli päris kõva tuul, aga lamades tegin kõik õigesti ning märgid kukkusid. Püsti oli jälle tuul ja ma sain juba laskmise ajal väga hästi aru, mis ma valesti teen. Pärast kolme lasku võtsin õppust, aga viimase varu lasin siiski mööda. Käisin vaatasin siis selle trahviringi ka üle. Inetul kombel saadeti mind veel auringile ka, kuigi selle mõttest ma eriti aru ei saanud. Ees oli vahe kolm minutit, nii et püüda polnud küll kedagi ning taga oli täielik tühjus. Nii et sõitsin rahulikult lõpuni, lehvitasin ja olin muidu ilus. Oleks ma ka kiiremini sõitnud, poleks tulemuse mõttes see küll midagi muutnud, vahed olid nii suured.
Homme on mass. Püüaks seekord paremini teha kui Oberhofis. Kõige toredam oleks muidugi tsükkel top 25 lõpetada, väike lisaraha kulub marjaks ära. Selleks on kõigepealt vaja muidugi pihta lasta, ja selleks, et pihta lasta, on vaja lihtsalt oma töö ära teha. Teoorias olen ma tugev.
Ülehomme hommikul kella 4 ajal alustame kojusõitu. Ja edasine programm näeb ette nädalat kodus, siis kaks nädalat USAs, jälle nädal kodus, nädal Sarajevos CISMil, 2 nädalat MMil, nädal Oslo MKl ja siis ongi rahvusvaheline hooaeg läbi.