Tore on olnud. Ei teagi, kust kohe pihta hakata ja millest kirjutada, sest kui ma kõigest kirjutaksin, siis võib küll juhtuda, et ruum saab otsa keegi ei viitsi lugeda. Aga hakkama peale tagantpoolt ehk siis sellest, et just jõudsime Priiduga Ruhpoldingusse. Homme on MMi avamine.
Laupäeval reisisin Austriasse nö laagrisse ja maabusin Obertilliachis Priidu juures, kes oli seal juba pea nädalakese olnud. Põhieesmärgiks olnud väljamagamine, taastutvus suusatamise ja laskmisega said kõik edukalt tehtud. Ilmad olid naeruväärselt ilusad. Piltidele on püütud harilik Austria mägihüljes päikesepaistel peesitamas ning Priit suusatamas.
Suurema osa minu ajast Eestis on võtnud küll töö, olukorra sellel rindel võib lühidalt kokku võtta nentimisega, et tööpuudust karta ei ole ning igav ei hakka. Aga ka sporti on täiesti piisavalt tehtud. Kaks ja 1/4 maratoni. Periood 11-13. veebruar oli põnev, programm nägi ette Alutaguse maratoni, siis õhtul Tallinnas Webmedia aastapäevaüritust, järgmisel hommikul teatemaratoni ja siis sünnipäeva ka veel.
Alutagusel läks hästi – napilt, aga kindlalt suutsin teisi tüdrukuid edastada. Väga hull ei olnud, aga tuli tunnistada, et klassikat ikka ei oska sõita, eriti paaristõukeid(?). Aga muidu oli tore spordipäev jällegi.
Õhtune viisakas tantsupidu oli ka väga tore ja tuleb tunnistada, et tantsukursustest oli nii Priidu kui minu puhul täitsa kasu.
Järgmisel varahommikul läks lahti sõit Tartu-Elva-Otepää poole. Lihased oli päris valusad, ei teagi ka päris- või tantsumaratonist ja ega muidu ka teab mis reibas tunne polnud. Aga ilm oli ilus ja Palu-Elva ots on mul nii jala sees, et tõstsin meie (ikka Webmedia) võistkonda päris mitme koha võrra. Jälle oli tore spordipäev.
Sünnipäev oli ka tore.
Ja järgmisel nädalavahetusel oligi Tartu Maratoni kord. Laupäeval saatsin veel Priidu Obertilliachi poole ja pühapäeval oligi minek. Uhke värk. Sain üsna eest startida, aga lasin targu juba stardis tugevamaid ette. Strateegia oli peamiselt ellu jääda, meeste selgade taga tuulevarjus püsida ja peamiselt ikkagi ellu jääda. No umbes nii läkski. Tore oli! Tuttavat rahvast oli palju, sai vahepeal juttugi aetud.
Paaris kohas oli selline viledam tuul, aga nagu öeldud, hoidsin meeste selgade taha. Joogipunktides jõin ilusti, sõib banaani või rosinaid, enne Matut jõin ka korra oma pudelist ning mingitest geelidest-asjadest puudust ei tundnud.
Harimäe tõusuga läks ka nii naljakalt, et sõitsin ja mõtlesin, et varsti vist peaks see suur tõus tulema, kui juba olingi torni juures üleval. Nojah, suvel rattaga on seda tõusu küll raskem võtta. Minu rasked hetked tulid hoopis Kuutse ja Palu vahel. Suusad polnud mul just kõige teravamad (pidamine oli küll 5+) ja kuna ma olin oma grupi keskmisest vähemalt 20 kg kergem, siis kippusin laskumistel maha jääma. Aga üksi jääda ei tahtnud, siis oli vaja jälle järgi kiirendada. Üsna kurnav oli. Mind aitas kõvasti kaasvõitleja nr. 312, kelle suusad ka kõige teravamad ei olnud, temale ma jäin isegi tuulde ja siis ta vedas mind jälle grupile järgi.
Aga Palult edasi olid juba jälle tuttavad kohad ja läks kuidagi lõbusamaks. Meie grupp hakkas vaikselt lagunema, mingid mehed tahtsid eest ära sõita, aga enne Hellenurme laskumist saime tõusul jälle grupi kätte. Ning siis läks naljakaks. Mina enda arvates jätkasin täpselt samas tempos sõitmist ja senini (kui päris algus välja jätta) oli see siis tähendanud oma ühte gruppi, mõni üksik püüti kinni ja mõni üksik tuli tagant. Aga nüüd hakkas järsku mehi meeletutest kogustes selg ees vastu tulema. Täitsa naljakas hakkas kohe, natuke deja vu eelmise nädala teatemaratoniga. Aga võibolla on ikkagi asi selles, et see Hellenurme-Elva ots on kohe eriti jala sisse harjunud. Igal juhul sain kätte nii mõnegi tuttava näo, kes minust mingil hetkel möödnud oli.
Lõppkokkuvõttes oli ikkagi väga tore. Lihtsam isegi kui Alutagusel. Kodus venitasin oma selga ja õlgu päris korralikult ja järgmine päev polnud isegi lihased mitte eriti valusad. Mu füüsiline vorm on piisavalt hea, et sellise pikkusega pingutus mind ära ei tapa ja piisavalt kehva, et ma võistlema ei hakkaks. Ja nii ongi kõige toredam.
Ja loomulikult ei saa märkimata jätta Grete vägitegu Soomemaal. Kontiolahti on üks tore koht, endalgi tuleb ilus noorusaeg meelde… Aga peamiselt – Grete näitas ennast väga tubli võitlejana, kui pärast kolme võistlus, mis võibolla ei läinud täpselt nii, nagu ta lootis, tegi neljandal täpselt seda, milleks ta võimeline on. Nii jätkata! Tegelikult olid enamus meie tüdrukuid väga tublid, mitte ei saa mainimata jätta, et teates sõitsid 5 neidu (Darja-Grete-Johanna-Ulla-Meril) üsna täpselt ühte auku – ja väga kiiresse auku. Analüüsi vaadates tulid kohe külmavärinad peale. Neid tüdrukuid tuleb hoida!
