Kodus, peale pikka mägedelaagrit olen püüdnud korralikult välja puhata. Pean tunnistama, et ei tulegi see puhkamine nii lihtsalt välja. Kuidagi palju on igasugust tegemist olnud, sinna-tänna ja kergelt teen ikka trenni ka. Küll oleks hea hommikul pikalt magada ning tõustes tunda, et nüüd läks uni asja ette, aga siiani polegi nii õnnestunud. Läinud laager oli ikka piisavalt kurnav. Mägedes olles, sujus kõik hästi – kuni viimase päevani ei tundnudki suurt väsimust. Eks nüüd kodus, pingelangusega on rammestus kaela kukkunud.
Nüüd lõppesid Otepääl suvised Eestikad rullidelt. Suutsin küll mõlemal päeval kulla välja võidelda, aga ausalt, kergelt need ei tulnud. Suhteliselt kena laskmine päästis mu lõpuks ära. Sprindis lasin 0+1 ning jälituses 1+0+1+1. Sprindi päeval oli enesetunne isegi normis, aga kogu sõidunaudingu rikkusid jalakrambid. Nende põhjuseks oli võõras rull, mille klambrid olid liiga ette paigutatud. Rahulikul kiirusel pole nendega häda, aga kui on tempo peal ja jalg teeb mitu korda kiiremat liigutust, siis on kööga. Põhimõtteliselt terve sprindi distantsi lohistasin jalgu järgi. Ei saanudki maksimumi välja sõita. Jälituses oli pisut sama teema. Krambid olid küll leebemad, aga ega head sõitu sealt välja ei pigistanud. Jälituses tundsin ka seda kummitavat väsimust. Tegelikult olin nagu kalts, terve see nädalavahetus, aga mis sest ikka. Vähemalt sai natuke liigutatud, praegu polegi vaja mingis hüpervormis olla. Igatahes katsun veel need mõned päevad korralikult välja puhata, siis juba Ramsausse laagerdama 🙂
