Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon

Oli päikest, oli sooja ning mitu päeva väljas töötamisest sain seljagi punaseks ja valusaks. Väga lahedad päevad olid, kuni saabus Jaanipäev. Eks see nagu kombeks ka, et sel päeval peab ikka vihma sadama. Sellegi poolest ei jäänud miski katki. Pool päeva sai vihma käes võrkpalli pekstud, nii et senini randmed paistes ja valusad. Muidugi ei jäänud käimata ka Karksi-Nuia Jaanipäeva jooksul. Sel hetkel kui võistlus toimus, suutis taevas oma luugid kuidagi kinni hoida. Tegelikult oli jooksmiseks väga hea ilm ja kogu üritus läks nagu lennates. Soojendusel tundsin, et jalad on mõnusalt kerged. Stardist sain ilusti minema ning ei pidanudki väga vajutama, aga liikusin ikka kiirema pundiga kaasa. Tervel distantsil suutsin tempot kergesti kontrollida ning lõpu tõusul surusin viimase välja. Ei teagi millal viimati nii head jooksusammu tundsin. Eks see tule ka sellest, et olen jooksule enam rõhku pannud. Lõpuks sain 4,4km peale pool minutit kiirema aja, kui mullu. Naistest, tulin 4-kohale. 3 esimest, olid jooksjad (tulemused: http://www.sportinfo.ee/sportevent/task/results/id/1204/). Ma ei väsi kordamast, et jooksu tasub treenida – lihtsalt tunde pärastki. Treeningutel pakuvad jooksu otsad nüüd palju enam naudingut. Raske treeninglaager on küll äsja seljataga, aga tunne on kuidagi erk. Lihas on pisut väntsutatud ja väsinud, aga üldine enesetunne on lausa väga hea, hetke olukorra kohta. Ei oska kohe midagi peale hakata. Treenida väga ei tohi, peab välja puhkama, samas tunnen, et pole millestki puhata. Plaanist tuleb kinni hoida ja jalg sirgu lasta. Juuli tuleb hullem. Igatahes – minu Jaanid – olid tegusad. Hiljem oli suur lõke, mõningad kombe pärased jõukatsumused ja sai ka liha hambusse. Õnnestus näha ka paari rohekalt helendavat jaaniussi. Täna tegin lõdvestava rattasõidu ning üsna mitmes kohas märkasin punetavaid teepeenraid. Metsmaasikad! Paar kohta, olid nii punased, et olin sunnitud peatuma. Kahju oli nii rikkalikku saaki maha jätta 🙂