Suvekuumus on vallutanud Otepää ning treeningud mööduvad nagu sulades. Nagu varasemas jutus mainisin, alustasin laagrit üsna jõuliselt. Järgmisel päeval oli hommikul tempotreening tõusudel ning õhtul panin 2h “pommidega” paaris. Õhtuks olin nii süsi, et oleks sinna Pühajärve taha ära surnud. Vedasin end Otepääle ära, endal silme eest must ja villid kätel puruks. Õnneks oli järgmisel päeval pikk ja rahulik rattasõit. Üsna lihtsalt läks ja enesetunne oli hoopis teine. Taastavad treeningud olid suureks abiks. Laupäevaks oli plaanis kiirem ots ning selle jaoks võtsin osa hoopis ümber Pühajärve jooksust. 10,7km asfalti ja üles-alla jooksu, boonuseks ligi 30 kraadi kuumust ja lendavad elukad. Algus tundus kerge, aga vaevalt jõudsin kilomeetritki joostud, kui kõhus hakkas keerama ja piinama. Jube tunne, jookse või metsa alla. Jätkasin jooksu nii kuidas sain. Tempo langes ning paljud möödusid. Pooleli ka ei tahtnud jätta, tundus liiga kerge alla andmine. Joostud sai natuke rohkem kui pool maad, kui järsku läks enesetunne heaks. Piinamine lõppes just enne suurt Pohlaka tõusu. Tempo oli seni suht mage olnud ning jõudu tundus olevat. Tõusul panin gaasi juurde ning hakkasin rahvast mööduma. Mõtlesin, et panen laskumise ka veel täiega alla, siis vaatan, mis tempot annab arendada. Tempo, aga ei langenud ning suutsin juurde panna. Rohkem kui 4km sain ikka nii joostud, et jalad olid maast lahti ning käisid korralikult ringi. Kuni lõpuni möödusin kõigist, kes enne minust mööda läksid, aga siiski põhirong oli läinud. Vähemalt vedasin hea lõpuga treeningu, olgugi, et algus täiesti nässu läks. Maandusin 118-kohale. Ei ole oluline, mis tulemus oli. Hea oli see, et peale selliseid treeninguid suutsin üsna head tempot arendada. Palavus oli küll ränk, aga ma isegi ei pannud seda tähele.
Uudised
Peasponsor
Suursponsor
Sponsorid
Partnerid
