Kõik 0n vist juba näinud ja kuulnud kuidas ma eilses jälituses kõrvalabiga salto viskasin. Katsun ikkagi väikse kokkuvõtte kirja panna ning teile oma sõnadega kah olukorda selgitada.
Eilne päev oli sprindipäevaga võrreldes, tunduvalt rahulikum ja mõnusam. Läksingi tegema oma tavalist tööd. Mitte mingit pinget ega jama. Kõik sujus normaalselt. Algus oli hea. Esimesel ringil jõudsin ilusti pundile järgi. Esimeses tiirus, 2 trahvi. Ei saa isegi aru kuidas. Mustad pilved hakkasid peakohale kerkima. See pole kunagi hea kui kohe jälituse alguses trahve tõmmata. Teine ring möödus teistele järgi rügades ja palju muud sellest ei mäletagi. Nii palju mäletan, et Rain näitas mulle eelmise tiiru laskmist. Kõik lasud jäid vasakule, miskipärast. Teises tiirus tegin sihikul paranduse (1 nõks paremale). Ja 0 tuli. Tuju tõusis ning jätkasin sõitu. Midagi polnud veel kadunud. Möödusin just paarist konkurendist. Peale kerget allamäge oli hoog sees. Korraks nägin silmanurgast, et vastas suunas (suures kurvis) toimus miskit. Järgmine hetk tundsin pauku vastu nägu ja jalga ning korraga leidsin end selili lumelt. Kõik oli pisut segi ning algul ei taibanud, kas olen veel võimeline edasi liikuma. Ajasin end püsti nagu 100-aastane känd. Hoog oli kadunud ja kuidagi eriti raske tunne tekkis, lisaks oli tuju õnnetuks muutunud. Ma ei süüdista siin Svetlanat. Juhtub ikka, aga rajameistrid oleks pidanud selle peale tulema, et kui keegi täie pasaga kurvist välja lendab, siis ette jäävad vastas suunas süütud liiklejad. Kolmandas tiirus oli püss lund täis, sellest ka pool sihikut ning 2 trahviringi oli soolas. Tujutu ja õnnetu sõit jätkus, aga kordagi ei tulnud pähe, et võiks lihtsalt kõrvale astuda. Korra hoopis soovisin, et Neuner mind kinni püüaks, aga samas rügasin selle nimel, et mitte ringiga saada. Päris kummaline. Viimases ringis oli lõpuks omadega päris laiali ning kadunud oli ka hirm ringiga saada. Pidin sõitma 3 trahviringi. Sõitsin lihtsalt lõpuni ja sulgesin finiši. Lõpuks olin pühaviha täis. Mitte sellepäras, et keegi mul jalad alt sõitis. Mulle tundus see kukkumine lihtsalt hetke häppening. Olin vihane, et ei suutnud korralikult tiirus toime tulla. Nüüdseks on tuju paranenud, aga pool MM’i on korstnasse läinud.
Filed under: Sport 
