Niipalju siis kirjutamisest, ükskõik kas minu või Priidu poolt… Aga ausõna, lihtsalt kuri saatus on olnud meie vastu. Suvalises järjekorras nimetatult: ajavahe, ilmad, auto ja internet.
Ajavahega kohanemine on läinud suhteliselt valutult. Esimesel ööl magas Priit südamerahuga õhtul üheksast järgmise päeva üheteistkümneni. Mina nii pikalt ei suutnud, mul läheb vahepeal kõht tühjaks ja üleüldse ma kogu lennukiöö siiski teoreetiliselt magasin. Vahepeal on olnud mõlemal üks öö, kus lihtsalt ei jää magama, aga nüüd tundub, et mingi rütm on jälle leitud. Muidugi on päevad olnud ka üsna sellised, et õhtul kukud jala pealt.
Ilmad on tegelikult ilusad. Lihtsalt suusatamiseks pole isegi väga külm, õiged riided selga ja käib küll. Kiirendusi küll teha ei tahaks, natuke riskantne oleks, aga muidu käib küll. Kuigi oma õhusoojendaja olen ma sujuvalt kuskile ära kaotanud… Aga tiiru ei taha küll minna. Kui väga vaja, võin ma -19 võistelda ka, aga praegu on tähtsam terveks jääda, ei ole vaja iga hinna eest lasta. Kuigi mõned on käinud ja päikse käes ei pidavatki väga hull olema. Aga no see on lihtsalt külmaga paras triangel – riided seljast, laskma, riided selga tagasi. Muuseas on Otepääl laagris pool Ukraina koondist – see pool, kes USAs ei käinud.
Autoga on ka lõbus. Teisipäeval Tallinnas tõmbas meid käima teine Priit, reede hommikul järjekordselt käima ei läinud. Üritasime käima lükata (fat chance), lõpuks tuli puhtjuhuslikult endine naabrimees oma endist maja vaatama tema autoga sai meid jälle käima tõmmatud. Eile hommikul läks käima mõningase gaasipedaaliga manipuleerimise abil. Tore. Noorus tuleb meelde, kui omal ajal sai Žiguliga õppesõitu tehtud, siis olid isegi suvel käivitamiseks omad nipid.
Ning internetti meil lihtsalt pole. Oli, siis läks ära ja loomulikult siis, kui seda kõige rohkem vaja oleks olnud. Põhjus on isegi teada, aga ei olene kahjuks meist. Ikaldus. Just selle pärast polegi kirjutanud, sest kuskile levi otsima minekuks on olnud liiga palju tegemist ja liiga külm ka. Praegu sõidan liinibussiga Tallinna peale ja naudin interneti võlusid;)
Ees ootab selle talve viimane reis. Peamiselt Bosnia ja Hertsegoviina, Venemaa ja Norra. Vahepeatusega Saksamaal. Logistiline plaan on muljetavaldav, aga asjade pakkimisest on mul ausalt pisut villand. Läheks asjad bussiga, ma võtaks kogu elamise kaasa, sest lihtsalt ei viitsi mõelda ja sorteerida. Nüüd aga – minu Sarajevo asjad, minu Hantõ asjad, need minu asjad, mida Priidul ka vaja läheb ja mis tema Hantõsse võtab… Kõik võimalikult väikse kaaluga, et mingit ülekilode jama poleks. Võeh.
Ei, tegelikult on väga tšill, kui ropp ja noortepärane olla. Hooaja lõpp on tegelikult alguse võrreldes väga pingevaba, isegi kui MM on alles ees. Kõik on juba tehtud, küsimus on ainult vormistamises. Tavaliselt lähevad ilmad ka soojemaks (Hantõs on see küll vähetõenäoline) ja ilusamaks, päike hakkab ka kõrgemalt käima…
Kuulujuttude järgi olevat Sarajevos start kolmapäeval. Kuulujuttude järgi olevat seal ka vihaseid eks-sõjaväelasi, kellele ei meeldi, et nemad eelarvekärbete tõttu tööst ilma jäid, samas nüüd kulutatakse suur raha mingite suusavõistluste peale. Elame-näeme. Kui elame, eks ma annan endast märku ka.
Priit on hetkel veel Eestis, järgmisel esmaspäeval hakkab sõitma.
