Üldiselt on mul pagasiga hästi läinud. Üksikud korrad on midagi ära kaotatud, aga ka siis olen veel samal päeval kätte saanud. Koju tulles jäi korra relv pikemalt kuhugi orbiidile, aga võistlustele minnes jõuavad asjad tavaliselt ilusti kohale. Kuni siis selle nädalani. Sarajevos olime reaalselt poolteist päeva ainult käsipagasiga ja nüüd Hantõsse jõudsid minu asjades lisaks käsipagasile üks väike seljakott ning relvakohver. Mõnel mehel jõudis ka suur spordikott, aga suusakotte pole kellegi, ega ka määrdelauda jms.
Kui üldiselt olin ma Sarajevos üsna tsill ja lasin asjadel omasoodu minna, siis juba patrullipäev pani minu kannatuse pisut proovile. Läksin hommikul koos Jaaniga üles staadionile (buss väljus 6:15), et suusatrenn enne võistlust ära teha, siis aitasin mehi joota, pärast võistlust käisime söömas ja pakkisime boksi kokku ning 13:30 istusime ärasõiduvalmilt bussis. Pikk jutt lühidalt – pataljoni jõudsime 16:15. 17:00 pidi algama lõpetamine. Samas oli minul näiteks päeva kuivatreening tegemata… Ei saa öelda, et kiireks ei läinud, väga täpselt jõudsin. Mõned mehed ei jõudnuki.
Järgmine hommik jätkus umbes samas vaimus. Tavapäraselt jäi buss hiljaks ja ilmselt polnud ka keegi arvestanud, et meil on PALJU pagasit ja ega me polnud ainus tiim lennukile minemas. Lisaks oli meil suurem jama lisapagasiga, mille tulemusena minu krediitkaardilt läks maha 260€, kusjuures see polnud veel meie seltskonna rekordi lähedalegi. Aega võttis see ka omajagu, aga väikese lennujaama eelis on see, et meid oodati siiski ära ja oluliselt üle poole tunni lend ei hilinenudki. Eriti tahaksin tänada check-ini meesterahvast, kes meie pärast väga muretses ja hoolitses.
Edasi läks esialgu nagu paremini. Jõudsime läbi Viini ilusti Münchenisse, saime Helvise ja Janekiga kokku, vahetasime terminali ja mõningal määral ka asju (no sõjaväevormi pole vast Hantõsse vaja). Sõime ilusti. Ja läksime varakult tšarteri check-ini ootama, kusjuures me polnud kaugeltki esimesed. Aga mida ei toimunud, oli check-in. Ja rahvast ja pagasit on nii palju kui silm seletab. Jälle lühidalt – inimesed ikka ei õpi. Ei olnud variantigi, et lennuk oleks õigel ajal väljunud, sest selle pagasiga ei tuldud lihtsalt toime ja nagu näha võis, ei mahtunud see ka ära, 250 kotti jäeti Münchenisse. Minu arust on iga kord, kui kuhugi mingi tšarter tehakse, kõigil üllatus, et “hei, mis teil on suusad ja relvakohvrid ja määrdelauad ja määrdekohvrid ka?!”. Üllataval kombel on kõige valutum see asi tavaliselt just Hantõs, sest siin korjatakse juba eelmisel õhtul relvad ja kogu suusakama kokku ning viiakse lennukisse ära. Ise tuled valge inimese kombel ainult reisikotiga. Aga igal pool suuremates lennujaamades – katastroof. Kohaliku aja järgi viiest jõudsime lennujaama, seitsmest hotelli. Hommikul loomulikult.
Nüüdseks on peaaegu inimese tunne. Pagasit lubatakse homseks. Vist. Enne kui käes on, ei tea midagi. Täna tahaks kerge sörgi teha, vaatame, kas leiab midagi selga panna. Puhas pesu ja sokid on olemas, puhas särk ja teksad ja veel mõned riided, õhukese sooja pesu komplekt isegi, kõige kriitilisem seis on jalanõudega – ainult talvesaapad. Vaatame seda asja.
Muidu on kõik hästi. Elame maleolümpia jaoks püsti pandud hiigelhotellis. Üldiselt korralik, aga mõningaid kiirustamise märke nagu oleks;) Internet on toas, kuigi mitte just kõige nobedam. Ilm ei ole väga külm, päike paistab, ainult jube tuuline on.
Priit on muuseas eilsest valitsev väikelinnade meister. Praegu sõidab Tallinna maratoni.
