Oli tore spordinädalavahetus. Ilm oli ilus, päike paistis, Priit näitas Otepääl teistele poistele, kes on Liivimaa parim laskesuusataja, samal ajal kui mina Jõulumäel (Katsi kaasabil) laskesuusatajate lippu ka murdmaarindel kõrgel hoidsin. Kusjuures meile mõlemale oli see esimene meistritiitel, Priit on oma tükk aega jahtinud ja minul oli murdmaas eelnevalt sprindist kaks pronksi ja üks hõbe.
Kõigepealt minu võistlusest, sest seda ma tean täpsemalt;) Peamiselt olin ma äraootaval seisukohal. Reedene Otepää 15km näitas, et sõita jõuan ma märksa rohkem kui nädal tagasi Oslos, samas viimase üle 30km pikkuse suusasõidu üleüldse tegin ma Jahorinas 25.veebruaril. Viimasest nii pikast võistlusest oli aega möödas nii palju, et ma isegi ei mäleta täpselt, oli see 2002 või 2003 aastal. Nii et minu geniaalne sõiduplaan nägi ette elegantset grupis rippumist, tempo väga kõrgeks tõusmise korral ka ette pidurdama minekut ning kui 5km enne lõppu veel eluvaim sees on, võib midagi katsetama hakata. Ja lõpuspurdis peaks ma ikkagi üsna kiire olema…
Ja tundus, et kõik teised tüdrukut proovisid minu plaanile igati kaasa aidata. Alguses ikka loksuti ja kelgutati rajal päris rahulikult. Mina lonkisin pigem grupi lõpus, seal sai vahepeal vahegi sisse jätta ja ei olnud keppidel tallumise ohtu. Vahepeal mõned kilomeetrid vedasin isegi, sest keegi teine nagu ei tahtnud, aga ega ma ka eriti ei tahtnud, sest lõpp hakkas vaikselt lähemale tulema. Siis oligi vahepeal seis, kus praktiliselt jäädi rajale seisma ja mingi hetk hakkas isegi minule tundma, et võiks ju natuke kiiremini sõita… Tegelikult tuleb au anda Katsile, sest tema tegi ikka peamise vedamistöö ja sellisel rajal on see võrreldes grupis passimisega suur vahe.
Alles 20km peal hakkas vaikselt tunda andma, et natuke on sõidetud ka, aga midagi hullu polnud. Siis mõne aja pärast murdis Triin kepi (ausalt, Kats oli see hetk vedamas ja mina taga passimas, nii et murdmaatüdrukud sehkendasid seal keskel omavahel) ja pidi päris kõvasti grupis püsimiseks tööd tegema. Ütleme nii, et see sai talle ilmselt ka saatuslikuks… Ja siis viimasele ringile minnes läks kiireks. Võtsin veel väikse joogi ja panime Katsiga minema – üsna kiirelt saime väikese vahe sisse ja asusime seda kasvatama. Alguses vedas Kats, vahepeal mina, kuid tal oli natuke parem suusk, nii et mingi hetk läks ta jälle minust ette. Meelis vahepeal edastas meile vaheinfot, et tulevad tagant järgi ja mulle silmanurgast tundus ka, et keegi sinine tuiskab hirmsa hooga lähemale – aga tuli välja, et need olid mehed. Igal juhul viimasel tõusul lükkasin otsustava käigu sisse ja isegi Gregorin jpt on pidanud sellele alla vanduma. Finišisirgel sai juba kätt vibutadagi.
Muuseas, kui ma viimati Jõulumäel võistlesin, aasta oli siis 2002, siis võitsin ma seal klassika ühisstardist sõidu ja lõpp oli üsna sarnane, ainult teise koha sai tookord Taku. Mulle kohe meeldib seal, seal ei ole tõuse;) Nad lubasid sinna lasketiiru ka ehitada:D
Ehk kõik otsab mängisid ennast minu kätte. Rada oli kerge ja kiire, minu tehnika võimaldab seal ilusti lõdvalt uisutada, taktika oli säästev ning lõpukiirendus tasemel. Jaan ja Meelis tegid järjekordselt muidugi eeskujulikud suusad. Põnev võistlus oli. Mulle suusatamine ikka meeldib, nüüd peaks mõnel klassikavõistlusel ka võistlema;)
Priit võttis Otepääl aga veel kindlama võidu. Reedese stardi passis, sest selg mängis järjekordselt mäkra, aga hooaja viimasel võistlusel juba võib natuke riskida. Suusarajal oligi kiire, tiirus lasid kõik üksteise võidu trahve (Priit küll väidab, et tuul oli, aga naised lasid näiteks kahe peale kokku vähem trahve kui tema kahes lamadestiirus) ja viimases tiirus Priit siis lõpuks näitas, mida ta suvi läbi harjutanud on. Null ja kindel võit. Hakkab juba asja saama.
Nüüd ootame ainult Kamtšatka-uudiseid.
