No nii. Hooaja lõpp kulgeb vaikselt päris lõppu ära. Vahepeal olin kodus pisut tõbine. Ei midagi tõsist, vaid kole nohu. Tegin vaikselt trenni ja hoidsin viimast vormi Eestikateks. Eile ja täna võtsin osa murdmaa Eestikatest. Eile sõitsime teatesprinti. Mina ja Liis esindasime Sparta II võistkonda. Distants oli 2x(3×1,2km). Sõitsin teist vahetust ning kui rajale pääsesin, siis tundus esimene ring mulle kiirus šokina. Esiteks oli viimasest võistlusest üsna tükk aega möödas ning teiseks: ei olnud ma sprindiga väga tuttav. Järgmiseks ringiks olin toibunud ning teadsin kuidas edasi minna. Enesetunne oli hea ning kordagi ei tekkinud nö kinnisõidu tunnet. Rada oli muidugi pehme ja kohati must, nii et libisemine ikka imes mõnuga. Viimasel ringil tundsin end veel paremini. Tundus, et mu sõit alles algas ning oleksin võinud vabalt veel mitu tiiru otsa panna. Tõstsin võistkonna 3-kohale. Umbes 500m enne lõppu vaatasin, et 2-kohale ei ole varianti. Aga! Vahe muudkui vähenes ja vähenes. Siiski jäin oma kiirendusega pisut hiljaks ning 2. koht jäi poole sekundi kaugusele. Siit moraal! Ei mingeid järele andmisi. Täiega algusest lõpuni, kõik on võimalik. Aga noh, mis siin enam. 3. koht oli välja teenitud. Täna oli 3x5km teatesõit. Sõitsin viimast vahetust ja rajale sain 10 sek. 1-kohast maas. Seekord läks üsna kergelt. Selle vahe võtsin tagasi üsna ruttu ning edaspidi rebenes vahe iseenesest. Nautisin seda sõitu nii palju kui rada kannatas. Ei rebestanud end ribadeks, sest tõsist kiiret polnud. Püüdsin pöörata tähelepanu tehnikale ja jõule. Päris mõnus oli. Teenitud kuld jälle käes. Homme siirdun Haanjasse, kus on toimumas biathloni Eestikad. Seal võtan osa mass-stardis. Arvatavasti on need minu hooaja viimased sõidud, siis jään ootama kuiva asfalti, et saaks ratta selga hüpata.
Filed under: Sport 
