Soomlaste jaoks on jälitus “takaa-ajo” ehk siis tagaajamine. No üsna täpselt eilse võistluse iseloomustus. Üldiselt oli eile pisut parem päev kui reedel. Trahve tuli küll täpselt sama palju – lamades 1, püsti 4, kokku 5 – aga tiire oli see-eest kaks korda rohkem ning ilm oli ümbes viis korda hullem. Sõit oli ka viisakas, läksin algusest saadik võitlema ja armu ei andnud. Lõpus olin küll üsna surnud.
Hommikune ilm ei tõotanud üldse head. Ööga oli maha tulnud ~20cm lund ja tuisk jätkus. Hommikusöögiteel lükkasin ühe auto hangest välja (tugev tüdruk). Õnneks lõppes lumesadu peagi ja meeste sõidu ajaks vaibus ka tuul. Meie võistluse ajaks loomulikult taastus.
Niisiis – plaan oli rünnata, teha üks korralik agressiivne võistlus ja teiste tegemistest mitte huvituda. Põhimõtteliselt õnnestus. Trahve lasti eile mehiselt, sest tuul oli ausalt kõva. Pihta laskmiseks oli vaja üksjagu õnne ja veel rohkem oskuseid. Tulemustest on seda näha ka – üks 1, mõned 3 ja siis 4-5 on tavaline. Minu puhul – lamades oli tuulest tingitud enda viga, püsti esimene tiir oli ikka ropp tuul, aga natuke läksin ka ise krampi, viimane tiir oli tuult tsuti vähem, lasin ka paremini, aga üks läks lihtsalt natuke mööda. Nii et laskmise pärast ei põe, saaks paremini, aga polnud hullu.
Sõit oli huvitav. Kogu aeg käis kellegi püüdmine. Ainult kolmas-neljas ringi tulid natuke raskemalt, sest siis venisid ees vahed päris pikaks ning eks oli pisut sõidetud ka juba. Kolmandasse tiiru tulles oli huvitav vahejuhtum. Tulid tagant Zidek ja Hitzer, viisakuse (ja taktika) pärast pakkusin neile teed, aga nad ei tahtnud minna hästi. Arutasime seda asja seal omavahel pisut ning lõpuks nad ikka mööda läksid. Oleks teadnud, et lõpus 2 sekundi peale ette 2 skalpi jääb, poleks seal passinud, eksole;) Tegelikult oleks selle aja siis lihtsalt tiirus passinud, sest tegelikult oli ka parajasti tugev tuul.
Viimane ring oli mõnes mõttes äge, mõnes mõttes õudne. Jenny Jonssoni raputasin kohe maha ja siis läks püüdmiseks. Eest paistis kolm nägu (pigem küll selga) – Johnson, Romanova, Horn, mitte alati küll selles järjekorras. Kohta ma ka ei teadnud täpselt, kahtlustasin, et olen punkti piiri peal, pigem väljas. Niisiis: nemad püüdsid üksteist, mina neid. Sõna otseses mõttes meeter haaval tulid lähemale, aga väga vaevaliselt. Ma juba vahepeal tahtsin alla anda, isegi Johnsoniga oli selline tunne, et ei saa kätte. 200m enne lõppu oli ikka veel kolm meetrit vahe ja ei saa lähemale. Lõpusirge oli siiski minu. Ilmselt oleksin tahtnud need kaks eesmist ka kätte saada, aga lihtsalt ei jõudnud. Ja ma olin väsinud ja paha oli olla… Aga vähemalt sai mõned punktid ja mis veel tähtsam – korraliku võistluse.
Tegelikult oleksin ma loomulikult eelistanud lasta reedel nulli ja eile 10, aga läbi häda käib 5+5 ka. Eile õhtul oli sportlaste “pidu” ja Super Bowli ühisvaatamine. Üldiselt tore üritus, aga tulime varakult ära, sest uni tuli;) Varsti hakkame Fort Kenti sõitma.
Priidu võistlus oli selline ebamäärane ning lõpetuseks otsustas veel need neli trahviringi ka järgi proovida. Oleks võinud ju minu käest küsida, ma oleks öelnud, et see pole midagi erilist, ei ole mõtet minna. Tegelikult oli aga nädalavahetus lootustandev, top 20 potentsiaali on küll ja veel.
