Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon

Ja olen jälle teel – nüüd oma viimasesse ettevalmistuslaagrisse, enne hooaja avapauku, mis toimub novembri lõpus Östersundis. Tegelikult võiks võistlushooaja avatuks kuulutada juba nädala pärast, mil toimub esimene katsevõistlus lumel. Igatahes, aeg kimab sellise hooga, et võiks juba kõrvus vihinat kuulda. Kodus oldud aeg möödus kah kuidagi märkamatult. Ega saanudki õieti rahulikult nautida, palju oli tegemist. Üks õhtu käis külas ka dopingukontroll. Sellega sai veel omaette pulli. Tulin just õhtusest trennist, kui kodused võtsid mind suhteliselt paanikas olekus vastu. Kontroll olevat käinud, aga mina jälle kadunud. Mõtlesin kohe, et midagi on mäda. Oma mäletamist mööda, oli mu WADA kalendrisse märgitud kell 7 hommikul, kus olen testiks olemas – mitte 7 õhtul. Helistasin kiirelt vastamata kõnele tagasi (ma ei kanna telefoni trennis kaasas) ning pärisin aru, et kas aeg on segamini aetud. Välja tuli, et see visiit oli kontrolli enda poolt valitud aeg ning sportlase puudumisel, see misstestina kirja ei lähe. Kutsusin ta ikkagi tagasi ning ajasime selle purki pissimise asja ikkagi korda. Enne suurt võistlemist lasin ka emal oma hambad üle kontrollida. Üks väike auk vajas siiski putitamist. No mis seal siis ikka. Ema hakkas auku puurima ning jäigi puurima. Hammas oli põhimõtteliselt kokku kukkumise äärel – seest tühi ja närvid surnud. Lõpuks pidi kogu hamba surnud närvidest puhastama. Õnneks piirdus see vaid 2-ravivisiidiga. Nüüd on mul juba 2 zombihammas suus. Imelik on, et see hammas oleks võinud mul põrguvalu teha ja põletikust lõhki minna, aga ei midagi. Täielik vaikus ja lihtsalt suri ära. On mu valulävi tõesti nii suur? Igatahes peaks nüüd tervis korras olema, sest käisin ka koormustestil, kus tegin siiani parimad tulemused. Nii et võib viimastele treeningutele pihta anda, kuigi nüüd algab pigem teritamine. Suuremad koormused on selleks aastaks tehtud 🙂 Paistab, et Lapis ootab ilus talvine loodus ja kõik rajad on korralikult lumetatud.