Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon

1. kohta tahtsin – mis ma sain – 7. olin vist. Taktikaliselt panen endale suure punase 2. Juba stardis nullisin kõik võimalused. Arvasin, et viisakusest ei hakka trügima ette otsa, aga kui pauk anti, jäin ilusti karpi siplema ning kui lõpuks tekkis vabam tee, oli õige pundiga vahe sees. Taktikalisesgrupiõidus ei saa nii leebe olla. Võidab see, kes on piisavalt ülbe ning tugev. Siinkohal pean veel treenima oma iseloomu. Aga kõike halba ei saa kirjutada minu taktikalisse puterdusse. Distantsi esimesel poolel vaevlesin piimhappega. Saatuslikud tõmbed toimusidki siis, kui üritasin stardis saadud kaotust tasa teha. Tulemuseks olid vaid kanged jalad. Üli raske oli edasi liikuda. Lõpuks maandusin kuhugi kolmandasse suurde punti, kus olin põhimõtteliselt vangis. Üksinda tööd teha oli võimatu ja paistis, et grupikaaslastel ei olnud ees liikuvast pundist sooja ega külma. Lootusetu seis, aga leppisin sellega ja tegin sõidu lihtsalt trenni eest. Jalad läksid algul täis puhtalt sellest, et soojenduse sain teha ainult joostes ning kiiremad rulluisuliigutused olid lihasele natuke võõrad. Sõidu edenedes seisund paranes, küll aga lõpu poole, tundsin, et parema jala kannasokk oli talla alla rullunud. Kannasokk on tavalisest natuke paksem, hõõrdumisvastane vidin. Trennis oli väga mugav. Võimalik, et oleksin pidanud neile tavalised sokid otsa tõmbama, aga kuna seni olin sõitnud ilma, siis ei julgenud riskida. No jah, rullus talla alla. Ebamugav – jah, aga hullem veel – hakkas kanda hõõruma. Lõpu poole tundsin küll kuidas kipitab ja tugevamat tõuget oli jube vastik sooritada. Finišis leidsin verd täis rulluisu. Ok, nii hull polnud, aga verd oli küll. Seepeale tekkis hoobilt suur tüdimus. Siiani mõtlen, et nüüdsest jääb rulluisutamine minu jaoks ainult üheks treeningalaks. Võistlema ma niipea ei hakka. Muidu on väga lahe, kui neid ville ja haavu ainult ei tuleks. Eks näis, hetkel arvan küll, et vähemalt paar aastat ma enam võistlema ei kipu. See eest liigub talv aina lähemale 🙂