Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon

Ja olengi Östersundis. Autosõit Levilt (ca 1000km), oli pisut tüütum kui tavaliselt, aga õnneks kestis see vaid terve päev. Levilt lahkudes jäi maha ilus lumi ja külmakraadid. Östersundis on ikka sügis. Must maa, aga vähemalt päike! Natukenegi. Kunstlumerada on olemas, aga täna oli see suletud, sest vihm ja soe tegid kurja. Homme on kõik treeningud plaanipärased. Täna võtan veel natuke vabalt ning teen väikse jooksu ja jõuka tuuri.
Natuke lähiminevikust ka. Läinud pühapäeval, nagu varem juba mainitud sai, võtsin osa Olose 10km vaba, murdmaa võistlusest. Ütleme nii, et selle 10km jooksul jõudsin vist küll kõik võimalikud emotsioonid ja tunded üle elada. Soojendusel oli kõik hea ning üle pika aja kerge. Sama ka võistluse esimesel 3-km’il. Kuigi tegelikult juba kuskil 1. km’il käisin selili, sest nii libe oli. Siis hakkasin rabelema, et ees sõitvale konkurendile uuesti järgi jõuda. Pikal tõusul tõmbasin ennast lootusetult kinni. Teine ring hakkas vaevaliselt ja kergete kõhukrampidega. Tekkisid allaandmis mõtted, siis viskasin need peast ning otsustasin lihtsalt sõita (ikka korraliku tempoga). Proovisin tehnikat ja jõudu, siis vist taastusin pisut ning kui aru sain, et võiks panema hakata, oli järgi jäänud vaid hunnik alamäge, kus praktiliselt sõita polnudki kuskil. Üritasin siis n-ö downhilli panna. Ah, oli üks paras käkerdis – kogu see võistlus. Ega ei põe kah, et olin kuskil 80. seas ning teiste kaasmaallaste käest sugeda sain. Teadsin tolle hetke seisundit ning muud varianti sealt tulla saanudki. Mul on hetkel lihtsalt selline programm käsil. Ma ei räägi sellest veel nii täpselt, sest see on minu asi. Kes aga põnevusest pooleks tahab minna, võib küsida Margus Silbaumi käest 🙂 Peale Olose võitlust võtsin mõneks päevaks puhkuse, kus ei jõudnudki suurt tarka teha. Ühel päeval vedelesin Levi veekeskuse mullivannides. Päris mõnus oli üle pika aja lihtsalt lösutada. Mul on heameel, et need suured treeninglaagrid läbi said.