Vahepeal olen jälle maandunud trennilainele. Vahepealne lõdvem periood möödus üsna omapäraselt. Viimati just hõiskasin, et peale laagrit ei tundnud tuhkagi väsimust ning tunne ole tavatult erk. No läks siis vaid päev või kaks mööda. Enam ei tahtnud jalg kuidagi kepsutada ning tagatipuks tuli kerge nohugi kallale. Ei mäleta, et suvel sellist asja on juhtunud. Ehk tegin ühe vale otsuse, tol saatuslikul päeval. Peale ujumistreeningut (sisebasseinis), kargasin rattaselga. Pidin Piritalt Laagrisse sõitma, et auto parandusest ära tuua. Keset suurt liikluskeerist ajasin tempogi liiga suureks – ei tahtnud jalgu jääda. Õnneks sain üsna pea mõned puhkepäevad ning nohu taandus. See samune suvi on ka siiani üsna heitlik olnud. Täna, Otepääl oli õnneks tunda juba tõelist suvesoojust. Mulle isegi meeldivad need kuumad ilmad, mis paar viimast suve möllasid. Jah – olen taas Otepääl, nagu mainisin. Sain tagasi oma mõnusa toa Sahos, mis terve eelmise kuu oli Vene suusatajate päralt. Hea vaikne maja, kus olen paiknenud juba mitu suve. Laagri esimesel treeningpäeval, rassisin lihased kohe tümaks, et oleks ikka magusamad treeningud järgnevatel päevadel. Esimese treeningperioodi poole veedan Otepääl ning teise, Soomes Vuokattis.
Pean mainima, et üsna põnev suvi on, eelkõige just tugitoolisportlastele. Jalka ja kergejõustiku EM’id said just läbi, aga nüüd algas Le Tour de France, mis just minule väga huvi pakub. Treeningute kõrvalt pole just palju aega jälgida ning õnnetuseks, on just õhtune treening sel hetkel kui ratturid finišisse jõuavad, aga sellegi poolest jälgin sündmusi enne ja pärast. Ja siis loomulikult olümpia! Päris karm kui terve suvi peaks teleka ees istuma 🙂 , siis parem olgugi külm ja vihmane. Ma siiski teleka ette istuma ei jää – pean ise treenima, et lõpuks mind ka telekast nähtakse 😛
