Ja minu leib toodi lauale. Tänane trass oli just selline, mis pidigi olema – minu lemmik sein oli omal kohal. Võistluseelse ettevalmistuse tegi huvitavaks see, et pealelaskmine toimus veel enne meeste starti. Põhimõtteliselt olid kõik asjad üksteise otsa kukile lükatud. Õnneks seekord kiirustamist ei olnud, sest vahepeal tegidki mehed oma kiiremad sõidud ära ning siis võisime meie, naised, rajale kobida. Ilm oli soojem, aga tuul tugevam. Start algas ilusti ning tõusudel tundsin kuidas mul oli võimu pisut rohkem, kui ümbritsevatel kaasvõitlejatel. Esimene tiir sujus kuidagi aeglaselt ja võiks öelda, et kohmakalt. 1-trahviga sain järgmisele ringile. Jäin umbkaudu samale positsioonile ning suuri sündumusi sel ringil ei toimunud. Teisest tiirust pääsesin 0-minema. Jäin kuidagi üksikuks liiklejaks. Ees oli paras vahe ning taga vist sarnane. Üksi kulges sõit tunduvalt raskemini. Ei olnud vedurit ega ärgitajat. Sellistel hetkedel langeb moraal tunduvalt ning hoog rahugeb. Õnneks päästis mind kolmanda tiiru puhas töö. Trahviringilt liitus minuga Gössner. Haakusin talle sappa ning lamedad osad sujusid juba palju lõbusamalt. Kartsin, et tõusul näitab neiu võimu, aga ei olnudki asi nii hull. Püsisin hästi peesassa. Lõpu poole ta siiski tegi mingi vahe sisse. Neljas tiir. Kõik hästi – ja viimane lask põõsas. Lubamatu! Õnneks positsiooniga palju muudatusi ei tekkinud. Gössner jäi trahviringidele ja üks venelanna pääses mööda. Kusjuures tegemist oli sama daamiga, kelle teates ära karistasin. Täna siis karistas tema mind. Lõpp oli raske, aga läbi kõige selle sundisin end liikuma. Maandusin 18. kohale ning sellega murdsin end 20-välja. Lõpuks ometi! Ei saanud pikalt passida ega hetkest mõnu tunda. Asjad kokku ja autole. Laev ootab!
Filed under: Sport 
