-15 c tundub juba päris soe ja tavaline. Ometi peale Viru Maratoni sai mingi närv alaselja ja puusa vahel külma. Nüüd on põletik ja Oslo MK möödus valu trotsides. Paremale jalale toetada oli üsna piinarikas. Kolmapäeval püüdsin trennis kiirendusi teha, aga kuidagi ei kannatanud. Mures ma siiski väga polnud, sest olen harjunud, et igasugused valud on minu puhul ajutised või olen neid lihtsalt eiranud. Võistluspäeva hommikuks oli valu pigem suurenenud. Võtsin vaigistit ega mõelnud murele, ainult capsicam hakkas seljal kõrvetama. Sprindi esimene ring tundus külm ja kuiv. Selg-puus andis lamedatel osadel sõites rohkem tunda. Tiirus sain ilusa nulli ning teine ring tundus hoopis kergem. Püsti lasin väga napilt ühe mööda. Viimane ring oli kuidagi kangem ning parema jalaga ei suutnud 100% tõuget anda. Tundsin, et annan lõpuga palju ära. Tulemuseks 29. koht, 0+1. Olin rahul, aga nüüd oli kõndida juba päris võimatu. Öösel ei saanud isegi külge normaalselt keerata ja capsicam kõrvetas koguaeg. Reedesel treeningul, ma alguses ainult kooberdasin ja lohistasin jalgu järgi. Kui aga liigesed soojenesid edenes klassikasõit palju lõbusamalt. Külm ilm, päike paistis, kõva rada – see on parim klassika nautimiseks. Täna hommikuks oli valu pisut taandunud, aga vaigisti võtsin ikka. Ilm oli külm ning olin end üsna sisse pakkinud. Stardis oli soe, aga nagu sprindiski tundus esimene ring kuidagi raskelt edenev. Esimene tiir, lamades: 1. Ei mingeid emotsioone, sõitsin nii kuidas jaksasin ning puus andis pisut tunda küll, aga ei pannud seda eriti tähele. Teine ja kolmas tiir nullid. Algul tundus, et lase nulle palju tahad, ikka nagu ei tõuse need kohad. Neljandal ringi alles tundsin, et sõit hakkab pisut edenema. Viimases tiirus lasin hoolika nulli ning enda rõõmuks nägin, et trahviring on üsna rahvast täis. Teine mõte oli kohe, see et kuidas ma neilt eest ära saan ja kas kannatan. Kaapisin nii mis jaksasin. Gössner jõudis suurel tõusul järgi, haakusin sappa, aga teadsin, et lõpus mul tema vastu kaarte pole. Lootsin sellele, et vähemalt teised järgi ei saaks. Lõpuks 20. Päris hea tõus, aga nii kui kargu alla ajasin tundsin, et jalg ei taha väga kanda. Peale sõita oli puhta võimatu. Mina aru ei saa, mis moodi see valu võistlusel nii hull pole. Hasart vaigistab kõik valud? Igatahes Holmenkollen läks korda – isegi sandina. Järgmine peatuspunkt: Kontiolahti.
Filed under: Sport 
