Alguseks väike selgitus minu Hantõ sõidu kohta, et ei oleks arusaamatusi.
Koonidise peatreener väitis ajakirjandusele et tal pole minu soovidest aimugi, mis aga ei vasta tõele. Detsembri lõpus oli Otepääl kohtumine peatreeneriga kus teatasin kõigist MK etappidest millistel soovin osaleda, sealhulgas Hantõ. Tõlgina oli härra president isiklikult, kes ka kõik üles kirjutas. Järgmiseks, tuli 16.02 minu (ja ka kõigi sportlaste, abipersonali, treenerite, juhatuse liikmete) postkasti kiri, kus ma olen ilusti Hantõ nimekirjas. Teatavasti ilma peatreeneri nõusolekuta ei saa kedagi lihtsalt juurde lisada kuna tema esitabki sõitjad. Enne ärasõitu MM ettevalmistuslaagrisse helistati ELSF-t ja tuletati meelde et ma passi ja passipildi kaasa võtaks kuna viisad võetakse Salzburgist. Rohkem keegi infot andnud pole. Ei tea mis ma valesti tegin, aga nüüd vist jääb sõitmata. Aga mul on sel hooajal(kui on) veel üks võistlus siin ees ja ei tohi lasta tujul langeda!
Aga eilsest sõidust ka. Päev algas jälle pisut teise tundega kui tavaliselt. Ei suutnud kuidagi mõtteid laskmisest eemal hoida. Läksin siis jõe äärde jalutama ning lasin mõtetel lennata. Kujutasin ette kõik variandid, mis juhtuda võik. Nii ei sobi enne starti teha, aga ma lihtsalt ei suutnud teisiti. Pealelaskmine oli nii ja naa, aga lõppes päris hea tulemusega. Enne starti oli juba kergem tunne. Võtsin eesmärgiks sõita mitte väga rapsivalt. Pigem rõhuda tehnikale ja jõule. Pikalt välja libistada ja muidugi otsida rajalt kõvemaid kohti, kus libiseb paremini. Esimene ring toimis hästi ja tunne oli hea. Sõitsin koos eilse üllatajaga USA’st. Lamades tiirus võtsin rahulikult. 1 trahviminut tuli ikka. Teise ringi keskel jõudis Neuner järgi. Tegelikult ootasin teda juba esimese ringi ajal. Kiire neiu möödus, aga lamedatel suutsin järgi hoida. Suurtel tõusudel astus Neuner pika sammuga kaugemale. Kus on ikka jõud, et sellist sammu võtta! Siplesin järgi, aga vahe rebenes. Teisest tiirust lahkusin 0′iga. Palju ei mäleta, aga vist jätkasin sõitu oma USA kaaslasega. Järgmises lamades tiirus tegin paranduse paremale, sest eelmine laskmine oligi pisut vasakule jäänud. Ja nüüd. Pange tähele. Tegin vist elu korralikuma sihtimise ja päästmise. Kõik oli teadlikult kontrollitud. Aga, mis juhtus oli see, et 2 viimast märki jäi üles. Ei saa olla võimalik!!! Minu jaoks oli kõik kadunud. Hooldetiim karjus, et kõik lasevad palju trahve ning kadunud pole midagi. Jätkasin sõitu. Mäletan, et jube raske hakkas, sest tegelikult sõitsin kogu sõidu viimase piiri peal. Iga tõusu lõpus oli tunne, et süda kohe lõhkeb. Püsti tiirus olin rahulik ning voolisin 0 välja. Viimane ring oli kole kannatamine. Tõusudel püüdsin sammu nii pikaks venitada kui veel vähegi jõudsin. Finišis oli jälle tunne, et pea ja süda lõhkevad koos. Karm. Koht tuli 22. Kolme trahviga pole see sugugi paha. Sõit oli hea. Aga tean, et suudan tiirus paremini toime tulla! See MM ei läinud küll aiataha, aga polnud ka see, mida ootasin.
Filed under: Sport 
